 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2009) |
Seriaalne meetod ehk serialistlik meetod ehk seeriatehnika on muusika kompositsioonimeetod, mille puhul muusika loomiseks kasutatakse seeriat või seeriate kompleksi ning loodavat või muusikat vaadeldakse võimalikult paljudest parameetritest[1].
Seriaalse meetodi voorusteks on universaalsus ja täpsus. Universaalsus väljendub võimes kohanduda kõigile muusikalistele parameetritele, täpsus aga võimes selgelt eritleda algse seeria või seeriate kompleksiga suguluses olev muusikaline materjal.
Seriaalse muusika loomise protsess kahe tööfaasi – otsustamise ja automaatikaga – ei erine oluliselt traditsiooniliste kompositsioonimeetodite abil loodava muusika tööprotsessist. Erinevus on automaatika suhteliselt suur osatähtsus, mis on põhjustatud seriaalse meetodi eesmärgist "kirjeldada kõiki võimalikke kõlasündmusi ja -aistinguid"[2] võimalikult paljudest parameetritest. Muidu väga töömahuka automaatika faasi puhul on seriaalse meetodi abil muusikat kirjutavad või analüüsivad inimesed leidnud endale suure abilise järjest tormilisema kiirusega arenevas infotehnoloogias.
Seriaalne meetod iseenesest ei anna garantiid hea muusika kirjutamiseks. Ka selles suhtes ei erine ta teistest kompositsioonimeetoditest. Süsteemsele kontrollile on võimalik allutada kõik muusikalised parameetrid. Kogu teos on võimalik luua ühest seeriast või seeriate kompleksist. Ometi on hea teose loomiseks otstarbekas jätta mõned muusikalised parameetrid seriaalse kontrolli alt välja. Niisamuti võib teose muuta huvitavamaks muusikalise materjali kasutamine, mille päritolu ei ole originaalseeria või -seeriate kompleksi seisukohalt identifitseeritav.
Paavo Heininen on raamatus "Serialism" sõnastanud seriaalse meetodi kolm arengufaasi:[3]
- dodekafoonia kui helikõrguste serialism
- multidimensionaalne serialism
- polümoduleeriv serialism