Sokrates

Sokratese marmorkuju Louvre'i muuseumis

Sokrates (Σωκράτης) (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof, kes elas ja õpetas Ateenas.

Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaateid esitas ta avalikes vaidlustes või vestlustes, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi omaenese mõtteid.

Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia).

Vooruste määratlemisega seotud ja läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos). Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks.

Kuna Sokrates eelistas suhelda oma järgijatega tänavatel või avalikes paikades ning vastandus sellega sofistidele, kes õpetasid raha eest ja olid seetõttu kättesaadavad rikkamatele ateenlastele, siis pidasid küünikud end oma filosofeerimisviisi tõttu Sokratese kõige autentsemateks järgijateks.

Jacques-Louis David, Sokratese surm (1787). Sokratese naist Xanthippet on maalil kujutatud üksinda - väljaspool Sokratese surmakambrit.

Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut, sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning allus kohtuotsusele, juues täpilisest surmaputkest (Conium maculatum) valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati. Tema viimased krüptilised sõnad enne surma olid: "Kriton, oleme Asklepiosele võlgu kuke. Ohverdage see talle, ärge unustage!".


Developed by StudentB