Spektroskoopia

Kirchhoff oma täiustatud spektroskoobiga

Spektroskoopia on füüsikaharu, mis uurib kiirguse interaktsiooni ainega, s.t kiirguse neeldumist, emissiooni ja hajumist. Optikast eristab spektroskoopiat optiliste nähtuste toimemehhanismi selgitamise asemel nende nähtuste sõltuvuse uurimine kiirguse lainepikkusest. Spektriks ehk spektraalkarakteristikaks nimetataksegi optilise nähtuse (nt valguse neeldumine aines) sõltuvust lainepikkusest. Spektroskoopia uurimisobjektiks pole niisiis mitte igasugune kiirgus, vaid selline, mis on olnud interaktsioonis ainega ja kannab infot aine kohta.[1] Traditsiooniliselt on spektroskoopias kasutatud elektromagnetkiirgust, kuid nüüdisajal on definitsiooni laiendatud ka osakeste (elektronide, prootonite ja ioonide) kiirgusele ning sel juhul uuritakse optiliste nähtuste sõltuvust osakeste (kokkupõrke-) energiast.[2]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega alused on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega britannica on ilma tekstita.

Developed by StudentB