Stringiteooria on teoreetilise füüsika suund, mis uurib mitte punktosakeste[1], vaid ühemõõtmelise ulatuvusega objektide, nn stringide dünaamikat ja vastastikmõjusid.[2] Stringiteooria kasutab nii kvantmehaanika kui ka relatiivsusteooria ideid, sellepärast luuakse tulevane kvantgravitatsiooni teooria võib-olla stringiteooria baasil.[3][4]
Stringiteooria põhineb hüpoteesil[5], et kõik elementaarosakesed ja nende fundamentaalsed vastastikmõjud tekivad ultramikroskoopiliste stringide võnkumiste ja vastastikmõjude (Plancki pikkuse suurusjärgus 10−35 m) tulemusena[2]. See lähenemine võimaldab ühest küljest vältida niisuguseid väljade kvantteooria raskusi nagu renormeerimine[6], teisest küljest aitab aga aine ja aegruumi ehitust põhjalikumalt selgitada[6].
Stringide kvantteooria tekkis 1970. aastate alguses hadronite ehituse stringimudelitega seotud Gabriele Veneziano valemite[7] mõtestamise tulemusena. 1980. aastate keskel ja 1990. aastatel arenes stringiteooria tormiliselt, oodati, et lähemal ajal formuleeritakse stringiteooria alusel nn kõige teooria[4], mida Albert Einstein oli aastakümneid edutult otsinud[8]. Ent vaatamata teooria matemaatilisele rangusele ja terviklikkusele ei ole seni leitud variante stringiteooria eksperimentaalseks kinnitamiseks[2].
Katsetel kirjeldada stringiteooriate redutseerimist ruumist mõõtmega 26 või 10[9] madalate energiate füüsika neljamõõtmelisse ruumi tekib muu hulgas probleem, et lisamõõtmeid saab kompaktifitseerida Calabi-Yau muutkondadele ja orbikondadele, mis tõenäoliselt on Calabi-Yau ruumide osalised piirjuhtumid, väga mitmel moel[10]. Võimalike lahenduste suur hulk alates 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest tekitas probleemi, mida tuntakse maastikuprobleemi nime all[11] ja mille tõttu mõned teadlased kahtlevad, kas stringiteooria väärib teadusliku teooria staatust[12].
Vaatamata nendele raskustele on stringiteooria stimuleerinud matemaatiliste formalismide, põhiliselt algebralise geomeetria, diferentsiaalgeomeetria ja topoloogia arengut ning on võimaldanud sügavamalt mõista varasemate kvantgravitatsiooni teooriate struktuuri[2]. Stringiteooria areng jätkub ja on lootust, et stringiteooriate puuduvad elemendid ja vastavad fenomenid leitakse lähemas tulevikus, sealhulgas Suurel Hadronite Põrgutil tehtavate katsete tulemusel[13].
<ref>
-silt. Viide nimega pPhsJ
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Gross
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega teor1
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega physical_encyclopaedia
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Scherk&Schwarz
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Morozov
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Veneciano
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Parker
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega polch
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Kaku
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Компактификации
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega woit
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Randall
on ilma tekstita.