Subjekt (filosoofia)

Subjektiks (vanakreeka keeles hypokeimenon 'all-lebav, all-asuv'; ladina keeles subiectum 'alla-heidetu') nimetatakse filosoofias tavaliselt seda, mis on millelegi aluseks.

Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda.

Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusaja filosoofiaga, eelkõige René Descartesi mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartesi jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt.

Varem tähendas subjekt pigem mitte-hingelist alust maailmas (tänapäevases tähenduses võiks sellele vastata hoopis ja just objekt), substantsi (vt hypokeimenon), seda, mis on aluseks nii inimestele kui ka ulatuvuslikule maailmale, nt Aristotelese puhul võiks subjektideks ehk alusteks pidada olemusi. Vastavalt sellele oli maailma käsitlemise aluseks subjektidest lähtuv uurimine, seega teadmine alustest ehk printsiipidest. Uusajaga kaasneb esmase aluse kitsendamine ühele aluse liigile, filosoofia subjektiks saab inimene; seda võib pidada ka humanismi ja valgustuse tunnusmärgiks või alguseks.

Kuigi uusajaga kaasneb muutus subjekti aluseksoleva-tähenduses, siis jääb samaks subjekti teine tähendus: lause alus. Kuna lausumine (vt väitlause, otsustus, propositsioon) on üks inimese vaimse endakehtestamise põhivahendeid objektiivse maailmaga suhestumisel, siis on subjekti tähendus lause alusena teatud määral seotud põhitähendusega aluseks oleva teadvusena ja on sellises tähenduses olemas juba Aristotelesel, kes väidab, et lausumine ja otsustamine lause tõesuse ja vääruse üle toimub inimese hinges.

Sellele vastavalt võiks siis ütelda, et subjekti kui lause aluse kehtestab subjekt kui inimlik teadvus, mis on metafüüsilises mõttes viimseks otsustajaks igasuguse lausumise üle.