Surf rock, ka surfimuusika, on rokkmuusika alamžanr, mis tekkis 1950. aastate lõpus seoses California surfikultuuri ilmumisega. Surfimuusika muutus populaarseks 1960. aastate alguses ja see oli 1960. aastate esimesel poolel USA-s üks kõige populaarsemaid muusikažanre. Surfimuusikale on traditsioonilised lühike kestus, rõõmsameelne meloodia ja rock'n'roll'i rütm.
1960. aastate alguses oli esindatud kaks surfimuusika vormi: instrumental surf, mida iseloomustab lainete loksumise heli jäljendav järelkõlaga kitarrimäng[1], ja vocal surf, kus instrumentaalmuusikale on lisatud mitmehäälne vokaalharmoonia. Instrumental surf 'i pioneeriks oli kitarrist Dick Dale, kes arendas surfimuusika heli välja instrumentaalrokist, lisades sellele idamaiseid varjundeid. Dale'i singlit "Let's Go Trippin'" (1961) on peetud surfimuusika lähtelauluks. Tema esitatud algselt Kreeka päritolu "Misirlou" (kreeka keeles tähendusega "Egiptlanna") on aga saanud instrumental surf 'i tuntumaks looks.
Surfimuusika saavutas üheriigilise tuntuse vokaalansamblite esile kerkimisega, milleks olid näiteks The Beach Boys ja Jan and Dean. Tuntumad instrumentaalansamblid olid The Ventures ja The Chantays ("Pipe Line").
Oma populaarsuse tipul võistles surf rock USA popmuusikamaastikul tüdrukute ansamblite ja Motowni ansamblitega.[2] Surfimuusika taandus 1960. aastate keskel Briti invasiooni algusega.
Sedalaadi instrumentaalmuusikat hakati tegema kogu maailmas. Inglismaal võttis see kosmosega seotud suuna ("Telstar"). Sama suunda viljelesid ka mõned Skandinaavia maade ansamblid (The Spotnics). Soomes, näiteks, võeti selle stiili jaoks kasutusele isegi spetsiaalne nimetus – rautalankamusiikki ehk lihtsalt rautalanka. Prantsusmaal jäädi traditsioonilisema roki- (Les Chats Sauvages) ja tvistirütmi juurde, Austraalias samuti.