Tahtlus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Tahtlus on karistusõiguses üks subjektiivse koosseisu tunnuseid.

Eesti karistusseadustikus on tahtluse üldmõiste jäetud defineerimata, mistõttu põhineb tahtluse tegelik mõiste karistusõiguse teoorial. Tahtlust saab defineerida selle liikide kaudu.^[1] Tahtluse liikide defineerimisega on seadusandja tahtlust käsitlenud kui koosseisupärastest asjaoludest teadmist või nende tahtmist. Kohtupraktika kinnitab, et tahtluse tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas teo toimepanija teadis koosseisupäraste asjaolude esinemist ja tahtis, et need juhtuks. Tahtlus on seega süüteokoosseisu asjaolude üheaegne teadlik ja tahteline realiseerimine.^[2]

Karistusõiguslikus deliktistruktuuris kuulub tahtlus süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu alla. Tegu on pelgalt struktuuri esimese astmega, mistõttu ei anna tahtluse tuvastamine veel alust inimese karistamiseks. Teo koosseisupärasuse kontrollimise järel tuleb enne isiku süüdi (või õigeks) mõistmist tuvastada ka teo õigusvastasus ja toimepanija süülisus. Sellest olenemata on tahtluse, täpsemalt kindla tahtluse liigi, tuvastamine oluline süü suuruse ja mõistetava karistuse liigi ja määra kindlakstegemiseks.^[3]

Kõik kuriteod eeldavad alati tahtlust^[4], mistõttu on sõna „tahtlikult“ igale paragrahvile juurdemõeldav. Eelnevale erandiks on juhud, kui teo toimepanijat saab karistada ettevaatamatuse eest^[5]. See on võimalik vaid seaduses ettenähtud juhtudel, st sõna „ettevaatamatusest“ on seadussättesse kirja pandud.^[6] Väärteona see-eest on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu.^[7]