Teadmine

Teadmine (ing: knowledge) on tähenduslikult korrastatud andmed, teave, mis on viljakas, produktiivses kasutuses, sisaldab nii sisu kui selle loomise protsessi. Tõdede, printsiipide, teabe, info, kogum (tegevuse või ülesande täitmiseks).

Teadmised hõlmavad kõik need kirjeldused, hüpoteesid, mõisted, teooriad, printsiibid ja protseduurid, mis mõistliku kindluse astmega on tõesed või vastavalt kasulikud (kuid ei pruugi nendega piirduda).

Teadmisi jagatakse traditsiooniliselt kogemuslikeks ja mõistuslikeks, kuigi suurem jagu teadmisi sisaldab jooni mõlemast.

Teadmised kõige tavalisemas mõttes on põhjendatud uskumused tegelikkuse kohta. Üks viis teadmisteni jõuda ja neid verifitseerida on tugineda traditsioonile või üldtunnustatud autoriteetidele. Teadmised võivad põhineda ka institutsionaliseeritud ilmalikul või vaimulikul autoriteedil, näiteks riigi või kiriku arvamustel. Teadmiste puhul võib aga autoriteediks pidada ka mõnda inimese võimet, nt mõistust, intuitsiooni, meeli vms.

Teadusliku teadmise standardjuhuks on kogemuslik teadmine koos selle üldistustega. Sellise teadmiseni jõudmise lihtsaim viis on tuginemine vaatlustele ja eksperimentidele. See on ka teadusliku meetodi kõige klassikalisem ja rõhutatum iseloomujoon. Teadmiseni võib aga jõuda ka arutluste teel. Arutlused võivad lähtuda kas aksioomidest, autoriteetide arvamustest või teaduse tulemustest. Neid võidakse vaatluste ja katsete abil kontrollida või mitte. Sestap sisaldab teaduslik teadmine nii teoreetilist kui ka praktilist komponenti.

Teadmine võib olla kas faktiline või järelduslik. Faktiteadmine põhineb otsesel vaatlusel. Ta ei ole vaba ebakindlusest, sest võivad esineda vaatlus- või tõlgendus vead ning meeli saab illusioonidega petta. Järelduslik teadmine põhineb arutlustel lähtudes faktidest või olemasolevast järelduslikust teadmisest, näiteks mõnest teooriast.

Teaduslikuks teadmiseks tuleb pidada aga ka loogika seaduste või matemaatika tõdede teadmist, mida ei saa aga kuidagi eksperimentaalselt kontrollida.