See artikkel vajab toimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2017) |
Teadvus on aju funktsioon, mida põhjustavad miljardite närvirakkude ehk neuronite omavaheline suhtlemine ja koostöö, mis väljendub võimes tunda või olla enesest teadlik. Seda on defineeritud veel mitmeti:
Teadvus on keerukate elusorganismide elutegevusega kaasnev ajus loodud töökeskkond, võime kiiresti ja suures koguses vastu võtta (taju, tunnetus) ja töödelda teavet (kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine) nii väliskeskkonna kui organismi siseseisundi kohta ning sellele reageerida (mõtlemine, tahe).
Teadvus on olendi mitmetähenduslik võime tunnetada välisust ja iseennast.[1]
Teadvuseks nimetatakse seisundit, kus ollakse võimeline seda võimet või omadust aktiivselt rakendama (ollakse kas teadvusel või teadvusetus seisundis). Lisaks ärkvelolekuteadvusele (mõtlemine, emotsioon, taju ja mälestus) on olemas ka teisi teadvuse seisundeid[2][3]: uni, hüpnoos, meditatsiooniseisundid, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid.
Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest. Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme. Üksmeelel ollakse vaid selles, et teadvus on kuidagi ajuga seotud.
Religioosses või spirituaalses mõttes võib teadvus olla väli või keskkond, milles meel või vaim tegutseb. Võidakse eristada loomadele omast lihtsat teadvust, inimestele omast eneseteadvust ning valgustunud inimolendeile omast kosmilist teadvust.[4][5][6] Kõrgem teadvus on spirituaalses ja idealistlikus mõttes transtsendentne teadvus või Jumal.[7]