Teine Bulgaaria tsaaririik

See artikkel vajab toimetamist. (September 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

ц︢рьство блъгарское Второ българско царство Teine Bulgaaria tsaaririik 1185–1396/1422
Bulgaarialipp Bulgaaria vapp
Bulgaaria Ivan Asen II ajal
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Tǎrnovo (1185–1393) Vidin ja Nikopol (1393–1396)
Religioon	õigeusk
Peamised keeled	keskbulgaaria

Teine Bulgaaria tsaaririik (bulgaaria: Второ българско царство) oli keskaegne Bulgaaria riik aastatel 1185–1396 või kuni 1422. Esimese Bulgaaria tsaaririigi järglasena jõudis see oma võimu haripunkti tsaaride Kalojani ja Ivan Asen II ajal enne järkjärgulist vallutamist osmanite poolt 14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses. Selle järglaseks said Bulgaaria vürstkond ja hiljem Bulgaaria tsaaririik aastal 1878.

Aastani 1256 oli Teine Bulgaaria tsaaririik domineeriv jõud Balkani poolsaarel. Bütsantslasi võideti mitmes suures lahingus ja aastal 1205 võitis tsaar Kalojan äsja loodud Ladina keisririiki Adrianoopoli lahingus. Tema vennapoeg Ivan Asen II võitis Epeirose despootkonda ja tegi Bulgaariast taas piirkondliku suurvõimu. Tema valitsemisajal laius Bulgaaria Aadria merest Must mereni ja majandus õitses. Kuid 13. sajandi lõpus nõrgenes tsaaririik mongolite, bütsantslaste, ungarlaste ja serblaste pidevates sissetungides, samuti sisemiste rahutuste ja mässude tõttu. 14. sajandil toimus ajutine taastumine ja stabiliseerumine, kuid ka Balkani feodalismi haripunkt, kui keskvõim kaotas järk-järgult paljudes piirkondades võimu. Bulgaaria jagunes osmanite sissetungi eelõhtul kolmeks osaks.

Vaatamata tugevale Bütsantsi mõjule lõid Bulgaaria kunstnikud ja arhitektid oma eristuva stiili. 14. sajandil, ajal, mida tunti Bulgaaria kultuuri teise kuldajastuna, kirjandus ja kunst õitsesid. Pealinn Tǎrnovo, mida peeti "Uueks Konstantinoopoliks", muutus riigi peamiseks kultuurikeskuseks ja tolleaegsetele bulgaarlastele õigeusu maailma keskuseks. Pärast osmanite vallutusi emigreerusid paljud Bulgaaria vaimulikud ja õpetlased Serbiasse, Valahhiasse, Moldovasse ja Vene vürstkondadesse, kus nad tutvustasid Bulgaaria kultuuri, raamatuid ja hesühastlikke ideid.