Tonaalne helirida ehk keskendatud helirida on üht helikõrgust (toonikat) või helikõrguste kogumit (tugisüsteemi, näiteks toonika kolmkõla) eriliselt esile tõstev, rõhutav helirida.
Tonaalses helireas ei ole kõik astmed ühesuguse kõlaiseloomuga. Ühed mõjuvad lõpetavalt, jätavad mulje rahunemisest, olles teiste hulgas tugihelideks. Need on helirea püsivad astmed. Ülejäänud astmed väljendavad lõpetamatust, vajadust edasiliikumiseks, omades tunglevust lähimasse püsivasse astmesse. Need on püsimatud ehk kulgevad astmed.
Püsimatud astmed kulgevad:
- suhteliselt püsivasse astmesse
- lähimasse püsivasse astmesse
- alumisse püsivasse astmesse (IV astme kulgevus III-sse)
Erilise aktiivsuse omab VII astme tunglevus toonikasse. Ka tugihelid pole oma püsivuselt üheväärsed. Absoluutselt püsiv on ainult I aste.
Helirea I, IV ja V astet nimetatakse põhiastmeteks, kuna loomulikus laadis (loomulik mažoor ja loomulik minoor) ehitatakse nendelt astmetelt tonaalset laadi iseloomustavad kolmkõlad (T, S, D või t, s, d). II, VI, ja VII astet nimetatakse kõrvalastmeteks. Peale numbrilise tähistuse omavad helirea astmed ka nimetusi (toonika, laskuv juhtheli, mediant, subdominant, dominant, submediant, juhtheli).
Klassikalised tonaalsed heliread on:
- loomulik mažoor ehk naturaalne mažoor = naturaalduur
- loomulik minoor ehk naturaalne minoor = naturaalmoll