Vaba Demokraatlik Partei

Vaba Demokraatlik Partei (saksa keeles Freie Demokratische Partei, lühend FDP) on liberaalne Saksamaa partei.

2009. aasta septembris toimunud Bundestagi valimistel sai FDP oma seni parima tulemuse: 14,6% häältest ning 93 kohta. FDP fraktsioon oli Bundestagis suuruselt kolmas. Kristlik-Demokraatlik Liit ja FDP moodustasid valitsuskoalitsiooni. 2013. aasta oktoobris toimunud Bundestagi valimistel sai FDP ainult 4,8% häältest ja jäi parlamendi koosseisust välja.

Partei moodustati 1948. aastal maailmasõjaeelsete liberaalsete parteide (Saksamaa Demokraatlik Partei, Saksamaa Rahvapartei) liikmete poolt. Samuti oli FDP esialgu endiste natsistide ja neonatsistide meelispartei.^[viide?] FDP positsioneerus selgelt CDU/CSU blokist paremale, kutsus üles denatsifitseerimist lõpetama jne. Samuti nõudis partei natsistlike sõjaroimarite vabastamist. FDP tervitas ka ühingu Verband Deutscher Soldaten asutamist, mis ühendas endisi Wehrmachti ja SS-i liikmeid.^[1] I Bundestagis moodustas FDP ühise fraktsiooni paremradikaalse Saksa Parteiga (Deutsche Partei (DP)). Samas suutsid CDU/CSU denatsifitseerimise Bundestagis läbi suruda vaid opositsiooniliste sotsiaaldemokraatide häälte abiga, sest koalitsioonipartnerid FDP-st ja paremäärmuslikust DP-st vastustasid natsistlike roimarite denatsifitseerimist – FDP omalt poolt nõudis "nn sõjaroimarite vabastamist"^[1]

Paremäärmuslike elementide mõjule FDP-s ja sellega sõbralikes suhetes DP-s pöörasid tähelepanu ka Ameerika Ühendriikide okupatsioonivõimud.^[2]

1960. aastate lõpus saavutas FDP-s ülekaalu sotsiaalliberaalne tiib ja partei moodustas koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega. Willy Brandti nn Uus Idapoliitika viis paljude tuntud natsionaalliberaalide (nt Erich Mende) lahkumiseni vabade demokraatide ridadest. SPD ja FDP valitsesid aastatel 1969-1982, kui FDP lahkus koalitsioonist eriarvamuste tõttu majanduspoliitikas. Sellest ajast on FDP olnud föderaaltasandil koalitsioonis ainult paremtsentristliku CDU/CSU blokiga. 1982. aastal lahkus seoses partei uue parempöördega erakonnast rida sotsiaalliberale. Günter Verheugen astus SPD ridadesse; mõned muud sotsiaalliberaalid aga asutasid (pisi)erakonna "Die Liberalen", mis aga osales valimistel ainult ajuti, ja teda tabas siis ebaedu, enamasti on aga kutsunud oma toetajaid lihtsalt üles hääletama SPD poolt.^[3]

2011. aasta maist kuni 2013. aasta detsembri alguseni juhtis parteid Philipp Rösler. Rösler astus aga valimiskaotuse tõttu ametist tagasi ja uueks parteijuhiks sai Christian Lindner.

↑ ^1,0 ^1,1 Schwarz-weiß-rot mit braunen Flecken
↑ Most significant politiual trend showing growing rightist influence is reflected in increasing power of extremists in FDP, DP, and “Gesamtdeutsche Block” (formerly BHE). - https://history.state.gov/historicaldocuments/frus1952-54v07p1/d161
↑ https://www.udo-leuschner.de/liberalismus/fdp19.htm

[schwarz-we-1] 1,0 ^1,1 Schwarz-weiß-rot mit braunen Flecken

[2] Most significant politiual trend showing growing rightist influence is reflected in increasing power of extremists in FDP, DP, and “Gesamtdeutsche Block” (formerly BHE). - https://history.state.gov/historicaldocuments/frus1952-54v07p1/d161

[3] ttps://www.udo-leuschner.de/liberalismus/fdp19.htm

[1]

[2]

[3]