Vanaaja muusika

Vanaaja muusika on muusika vanaajal.

Umbes 10. sajandil eKr rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. Kuningas Taavet oli ise ka meisterlik kinnorimängija. Kuningas Saalomoni ajaks kujunes välja kutseliste templimuusikute leviitide seisus, kellel olid oma koolid ja tsunftilaadne organisatsioon. ^[1]

Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.–4. sajandist eKr, kui oli vanaaja muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 aastat tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.

Muusikale omistati vanaajal võlujõudu ja jumalikku algupära – jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.

Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud.

Antiikaja muusika oli peamiselt ühehäälne, kuid selle kõrval on ilmselt esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Harfi ja lüürat sõrmitsetakse piltidel alati kahe käega ning levinud olid topeltviled ja topeltšalmei, mis mängisid meloodiat koos burdoonheliga või ühe meloodia erinevalt kaunistatud variante. Keelte ja sõrmeavade arvu järgi pillidel võib arvata, et kasutati põhiliselt 5- ja 7-astmelisi heliridasid. ^[2]

Iga rahva muusikakultuur oli omapärane. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid, harfid, lüürad ja lautod.

Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.

Babüloonias pöörati tähelepanu muusikateooriale. Avastati intervallide seaduspärad ja koostati esimesed viiel helil põhinevad heliread (pentatoonika). Musitseerimisel koondati pille suurteks templiorkestriteks.

Muusikaõpetusest on vähe teada, kuid näib, et alates sumeritest on kõigis kultuurides nähtud seoseid muusika ja universumi korralduse vahel (helide suhted aastaaegadega ja planeetide liikumisega).