Vatikani II kirikukogu

Vatikani II kirikukogu ehk Vatikani II oikumeeniline kirikukogu oli katoliku kiriku oikumeeniline kogu, mis toimus Vatikanis aastatel 1962–1965 paavstide Johannes XXIII ja Paulus VI eesistumisel.

Peamine teemaks oli kiriku kohast kaasaegses maailmas. Tähtsamad katoliiklasi puudutavad otsused olid seotud sakramentide, keelekasutusega jumalateenistustel ja suhtumisega mittekatoliiklastesse. Jumalateenistustel võis hakata ladina keele asemel kasutama ka kohaliku rahva keelt. Mittekatoliiklaste suhtes muututi sallivamaks.

Johannes XXIII kuulutas "oikumeenilise kontsiili" kokkukutsumist 25. jaanuaril 1959. Idee tuli üsnagi ootamatult, tungivat vajadust selle järele ei tuntud. Kontsiili ettevalmistavad komisjonid olid töös 1960. aasta sügisest. Kirikukogu nimetati oikumeeniliseks, kuna sinna kutsuti ka mittekatoliiklikke kogudusi; Roomaga sidumata kirikutele tehti ettepanek saata kontsiilile välisvaatlejad. Paljud kasutasidki seda võimalust, viimasest sessioonist võttis osa 83 vaatlejat 27 kiriklikust osaduskonnast, muuhulgas ka Vene Õigeusu kirik.

Kontsiil avati 11. oktoobril 1962, kohal viibis 2540 hääleõiguslikku delegaati – peamiselt piiskopid ja ordude juhid. Oma avakõnes esitas paavst kontsiili põhiülesandena "püha kristlikku pärimust jõudsate meetoditega kaitsta ja selgitada".

Kontsiil kestis 1962–1965 ja toimus 4 sessioonis, iga aasta viimases sessioonis üks. Anti välja 16 dokumenti: 4 konstitutsiooni, 9 dekreeti ja 3 deklaratsiooni. Konstitutsioonid: 1) "Sacrosanctum concilium" – liturgiast; 2) "Lumen gentium" – kirikust; 3) "Dei verbum" – ilmutusest; 4) "Gaudium et spes" – kirikust tänapäeva maailmas. Dekreedid: kommunikatsioonivahenditest; oikumeeniast; idakirikutest; piiskoppide karjaseametist; orduelu uuendamisest; preestrite haridusest; ilmikute apostolaadist; misjonist; preestrite teenistusest ja elust. Deklaratsioonid: Kristlikust kasvatusest; kiriku suhtumisest mittekristlikesse religioonidesse; usuvabadusest.

Dokumentide sisust on näha kirikukogu põhieesmärk: püüe leida kohta kaasaegses maailmas, avaneda maailmale. Esimene vastuvõetud dokument oli konstitutsioon liturgiast, mille sisu väljendas kõige selgemalt kontsiili ideed: pöörduda näoga koguduse poole.

Paavst Johannes XXIII haigestus aga juba esimesel sessioonil ning suri 3. juunil 1963. Uueks paavstiks sai Paulus VI. Tema sekkus aktiivsemalt kontsiili käiku, mõjutas selle otsuseid rohkem kui Johannes XXIII. Tema palvel välditi näiteks tsölibaadiprobleemi kontsiili raames, mis hiljem on palju poleemikat tekitanud.

Silmatorkavaim muudatus, mis tulenes Vaticanum II-st, oli põhjalik liturgiareform. Tohutu tähtsusega oli aga ka 7. detsembril 1965, eelviimasel kontsiilipäeval toimunud 1054. aasta vandebulla tühistamine, millega Roomakatoliiklik ja õigeusu kirik leppisid ära.