See artikkel räägib hinduismi pühakirjadest; rahva kohta vaata artiklit Vedad (rahvas) |
Veedad (sanskriti keeles veda ‘teadmine’) on hinduismi kõige varajasemad pühakirjad, millele omistatakse jumalik autoriteet. Veedad on šruti kirjanduse alustekstid ja veedakirjanduse hulka kuuluvad ka nende edasiarendused ja kommentaarid, braahmanad, aranjakad ja upanišadid.
Veedad jagunevad neljaks hümnide kogumikuks (sanskriti keeles saṃhitā), mis on loodud vanimas indoaarja keeles, nn veedade keeles. Nende täpne tekkimisaeg pole teada.
Veedade retsiteerimine rituaalsetel sündmustel ja kindlates elusituatsioonides oli braahmanite ülesanne ja neid anti edasi suulises traditsioonis. Veedade lugemine ja kuulamine oli lubatud ainult hinduistliku ühiskonna kolmele kõrgemale seisusele; teistel oli see surma ähvardusel keelatud.
Veedadel põhines veedade religioon, mis keskendus ohvririitustele, kuna jumalatele ohverdamisest sõltus muistsete indialaste uskumuste kohaselt nii kosmiline kui ka ühiskondlik kord. Veedade religioon oli polüteistlik ja selle põhjal kujunes välja hilisem hinduism. Veedadest on pärit paljud hinduismi jumalad, aga ka maailmavaatelised arusaamad, näiteks ühiskonna jagunemine seisusteks.[1]
Eesti keeles ilmunud katkendeid Jaan Puhveli (1996, 2001), Linnart Mälli (1975) ja Ülo Valgu (1993, 1997) tõlkes.