Neptunism

Neptunism on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse geoloogiline hüpotees, mille kohaselt on kivimid, mida tänapäeval tuntakse tardkivimitena, tekkinud mereveest väljakristalliseerumise tulemusel. Tänapäeval ei ole see hüpotees enam tõsiseltvõetav.

Neptunistidele vastandusid plutonistid, kes väitsid, et tardkivimid on moodustunud vedela magma või laava tardumise tulemusel. 19. sajandi algupoolel sai selgeks, et plutonistidel oli õigus.

Arusaam, et tardkivimid on tekkinud vedela magma või laava tardumisel võib tunduda meile loomulik, kuid keskajal ja ka hiljem arvasid paljud teisiti. Näiteks 16. sajandi Šveitsi filosoof Konrad Gesner oli veendunud, et heksagonaalsed basaldi sambad on hiiglaslikud kristallid, mis on sadenenud ookeanide põhja. Ta ei olnud kaugeltki ainus ega ka viimane. Veel kaks sajandit hiljem arvas Richard Pococke, et Põhja-Iirimaa Giant's Causeway on tekkinud samal viisil. Neptunism ei olnud siiski ainuvalitsev seisukoht, sellele vastandusid tänapäevasemate vaadetega plutonistid. Plutonistide ja neptunistide vaheline võitlus on üks "verisemaid" selletaolisi geoloogia ajaloos. Neptunistide koolkonna juht oli Abraham Gottlob Werner (1749–1817), kelle õpilasteks olid näiteks Alexander von Humboldt, Leopold von Buch, Georges Cuvier, Johann Wolfgang von Goethe jt. Werner ei omistanud vulkaanidele kuigi suurt tähtsust. Tema arvates olid vulkaanid korstnaks, mille all põlesid kivisöelademed.

Neptunistide jalgealune lõi kõikuma siis, kui keemikutele sai selgeks, et kristallid ei pea tingimata formeeruma vesilahustest, vaid nad võivad tekkida ka näiteks silikaatse vedeliku jahtumisel. Pealegi ei ole tardkivimid merevees lahustuvad, mida võiks eeldada, kui toetuda neptunistide hüpoteesile.